Panen siia artikli .kirjutas Teele Teder ajakirjas Naised
Ühel täiesti tavalisel tööpäeval istub rahvusvaheline A-kategooria staar Kerli Kõiv (22) Tallinna kesklinna ilusalongis aluspükste väel.
“Ah, et kus mu püksid on või? Sinna tooli peale viskasin,” ütleb Kerli, osutades kuhugi seljataha.
Korraga askeldab tema kallal kaks teenindajat. Üks neist paneb juuksepikendusi, teine teeb pediküüri. Kohal on ka salongi juhataja, kes lahke käega aina uusi šampanjapudeleid avab. Just nagu ühe õige staari külastuseks kohane.
Ettevaatlikult astub uksevahelt sisse kella ühene klient. Märgates Kerlit, küsib ta juba ennast välisukse poole pöörates: “See koht on täna broneeritud, jah?” “Ei, ei,” kinnitab juhataja rõõmsalt ja paneb ta teisele vabale juuksuritoolile istuma ning pakub lisaks pokaali kihisevat. “Kas nii hakkabki olema või,” küsib meeldivalt üllatunud klient.
Kerli aga lehitseb samal ajal vanu ajakirju, kuni jääb pidama veebruarikuu Stiilil, mille esikaanel ilutseb Luisa Värk. Pärast veerandtunnist haudvaikust teeb ta suu lahti: “Tead, selle tüdrukuga olen ma lapsepõlvest saati pidanud konkureerima. Kord oli tema peal, siis jälle mina, ja nüüd on ta ema. Täiesti uskumatu, kuidas aeg läheb. Seda ma küll niipea järele ei tee,” ütleb ta inglise keeles kodumaale kaasavõetud mänedžere meeskonda kuuluvale Mollyle.
Pediküürija on kuri
“Kuule, tüdruk, millised on su jalad?! Millal sa viimati nende eest üldse hoolitsesid?” küsib pediküüri tegija. “Mul oli seal musta värvi lakk peal vahepeal ja see lihtsalt ei tahtnud maha tulla. Mis sa arvad, et ma olen mingi selline tüdruk, kes tõuseb hommikul üles, piparmündi maitse juba suus või,” saab pediküürija vastuseks. Hiljem räägib Kerli, et viimati käiski ta pediküüris ehk aasta eest. “Pole ju mõtet raisata raha ja aega selliste asjade peale, millega ise kodus vabalt hakkama saan,” ütleb ta, kuid kinnitab siiski, et on ikka täitsa mõnus, kui keegi sellised asjad sinu eest mõnikord ära teeb.
Kui kätte jõuab aeg varvastele küünelakki valida, satud Kerli segadusse. Ta pole üldse kindel, kas lakki vaja on. “I like it simple,” ütleb ta kõigile, kuid inglise keeles selleks, et kindlasti ka Molly aru saaks. Nii lihtsalt siiski ei lähe. Kuna Kerli peab juba mõned päevad pärast Õllesummeri esinemist Ladina-Ameerikasse laule salvestama sõitma, siis teab Molly öelda, et sealsed mehed vaatavad naiste juures kõigepealt varbaid ja kui need on kenasti korras ja lakitud, on tegemist enda eest hoolitseva naisega. Seepeale võtab Molly soki jalast ja näitab, mis värvi peaksid ühed õiged varbad olema. Nüüd ei saa ka Kerli kehvem olla ning valib kärtspunase tooni.
Mõne hetke pärast saab juhataja omapärase telefonikõne. Helistajaks on Kanal 2 “Reporteri” toimetus, kes on juba maailmakuulsast kliendist haisu ninna saanud ning soovivad tulla Kerliga intervjuud tegema. “Ei, mitte mingil juhul ei saa nad kohe tulla. Mul pole ju püksegi jalas,” ütleb Kerli. Juhataja küsib viisakalt, et mis kella ajal võiks juhtuda, et Kerli endale püksid jalga paneb. “Ma ei tea, no poole tunni pärast,” saab ta hämava vastuse.
Molly on kuri
“Oi, mis põnev tätoveering sul jala peal on. Mida see kujutis tähendab,” küsib ühtäkki Kerlile juuksepikendusi paigaldav Evelin. “Oh jumal küll, pidid sa seda veel märkama,” vastab Kerli nähes, kuidas Molly ilmselgelt tätoveeringu peale ärritunud on. Nüüd tahaks juba vastust kuulda ka kella ühene klient. “Lasin 18aastasena ühe kuti nime esitähe siia tätoveerida, kes mulle nii väga meeldis, aga keda ma olin vaid nädal aega tundnud. Ilmselt peaks mingi tähed ja kuu juurde laskma teha, siis ehk ei paistaks enam välja,” ütleb ta küsivalt Mollyle otsa vaadates, kuid viimane ei taha sel teemal enam üldse rääkida. Kerli ka mitte!
“Aga kas ma võin endal küünelakki maha võtta. Mis ma ikka siin niisama passin,” ütleb Kerli, kes on ühe koha peal istunud juba varsti kaks tundi ning haarab juba eemaldi. “Tegelikult tahaks süüa ka. Mul on üks saiake kaasas, aga ei, ärge andke mulle seda. Ma alles sõin ju ka. Ma võtaks hoopis ühe kohvi ja pange seda piima, mis ma kaasa tõin.” Oma piima tassib Kerli igale poole kaasa, sest tal on laktoositalumatus.
Juhataja on kuri
“Kerli, äkki paneks juba püksid jalga,” käratab juhataja otsekui oma lapse peale suurele seinakellale osutades. “Kuule, kuidas ma panen, kui mul küüsi lakitakse? Ütle, et see “Reporter” veel pool tundi ootaks. Enne lihtsalt pole võimalik,” on Kerli konkreetne. Juhataja üritab küll selgeks teha, et ka “Reporteril” on kiired ajad ja neil pole ehk võimalik sedasi oodata, kuid Kerlit ei tundu see huvitavat. “Kas kell 14 või üldse mitte,” teab Kerli oma väärtust ning asub enda sõrmeküüsi lakkima. “Reporter” valib neist mõistagi esimese variandi.
Varbaküüned on valmis. “Ma arvan, et Ladina-Ameerika mehed peaksid olema rahul,” ütleb Kerli oma varvastega mängides ka ise ilmselgelt rahulolu väljendades. Juba tuleb juhataja: “Inimesed tulevad, palun pane püksid jalga!” Kerli imestab, kuidas aeg küll lendab, ning isegi plaanib pükse jalga panna, kuid teda takistab pediküürija: “Sul on ju nii kitsad teksad, sa tõmbad kohe laki maha ju.” Nii istub Kerli veel natuke oma toolil, hoides pükse ja kingi süles. “On ikka vahvad kingad. Arvatakse, et nendega on raske käia, tegelikult pole üldse. Vaata, platvormi osa on nii kõrge ja kontsa enda pikkust jääbki vaid kusagil 5 cm. Tahab keegi proovida,” teeb ta pakkumise. Kahjuks pole kellelgi number 37 jalga. “Ei no pole hullu, ma tahan öelda lihtsalt, et sellistega saab vabalt käia. Aga kas te teate, et Paris Hiltoni jalanumber on 42. Ma olen teda korra lähedalt näinud ka, aga ta pole üldse pikk ega midagi. Pigem ikka lühike,” klatsib Kerli ilusalongi külastajale kohaselt.
Juuksur on kuri
“Vanasti olid sul ikka palju paksemad juuksed,” meenutab juuksur Evelin viie aasta taguseid aegu. “Huvitav, mis sa nendega teed. Juuksepikendused ei tohiks neid nii rikkuda,” jätkab ta. “Ei rikugi. Aga ma arvan, et mahavõtmine rikub. Kui mul neist kopa ette viskab, siis lähen suvalisse putkasse, ostan alkoholi ja sulatan nad ise lahti,” selgitab Kerli ning profijuuksur Evelin suu vajub järjest rohkem lahti. Lõpuks ütleb ta juhatajale, et Kerlile tuleb kindlasti pikenduste mahavõtmiseks spetsiaalset geeli kaasa anda. “Jumal teab, mis ta seal Ameerikas muidu jälle ostab.”
Kell on kolm, kui telekaamerad sisse lastakse. Umbes minutiga jõuab Kerli ennast riidesse panna ning lisaks ka mõned ehted külge pookida. “Tüdrukud ei kasva iialgi suureks,” ütleb ta suurt roosa kiviga sõrmust sõrme pannes.
Lõpuks pannakse Kerlile ka viimane, 150. salk. “Tavaliselt pannakse 75–100 salku, aga ega Kerli olegi ju normaalne,” selgitab juuksur. Kokku tuli sellise efektse välimuse pärast juuksuritoolis pisut üle kolme tunni istuda. Kas oli ka piinarikas? “Ei, üldsegi mitte. Minu valu- ja piina lävi on suhteliselt kõrge. Mul pole isegi siis valus olnud, kui mulle on piercing’ut tehtud. Mul on ju augud olnud ninas, kulmudes, kõrvades on mul kokku kaheksateist auku, isegi rinnaribudes on mul augud tehtud,” itsitab Kerli.
Õnnelik lõpp kummiliimi ja võlukepikesega
“Pane nad siis ööseks ikka patsi eks,” hüüdis juuksur veel järele mööda Narva maanteed jalutavale Kerlile. “Mõtle, ma olen siin Eestis juba terve kuu olnud, aga kõik, mida Ameerika elades unistasin, et siia tulles teen, on tegemata. Ma tahtsin nii oma perega aega veeta, aga olen seda saanud nii minimaalselt. Veel unistasin sellest, et saaksin minna külastama eestlaste vanu ohverduskohti. Eestis elades mind see teema üldse ei huvitanud, aga nüüd eemal olles olen hakanud vanade eestlaste kommete kohta lugema ja see nii köidab mind. Aga eks siis järgmine kord. Ma olen juba harjunud nii palju enda loomingu nimel ohverdusi andma ja see on lihtsalt üks järjekordne ohverdus,” mõtiskleb ta. “Aga üks mida ma mingil tingimusel ei jäta tegemata on see, et ma ostan siit enne äraminekut oma boyfriend’ile Mulgi mustriga rahvuspapud. Ma juba lubasin seda talle telefonis ja ei saa enam taganeda.”
Umbes viie minuti tee kaugusel asub Kerli ja Molly hotellituba, mis pole ilmselt kunagi nii sassis olnud. “Ma arvan ka, et siin pole varem nii lohakaid inimesi elanud,” kinnitab Kerli ja üritab siiski mõnda riidehilpu maast voodi peale tõsta. Mõnd huvitavamat pluusi riidehunniku alt leides, proovib ta seda kohe selga plaanides sellega järgmisele kohtumisele minna. Äkitselt jääb ta keset voodit istuma, võlukepike käes. “Näe see on ka katki läinud.” Kerli võtab kummiliimi ja asub seda parandama. “Ühel hetkel hakkan ma sellega veel soove täitma!”
No comments:
Post a Comment