Juuste värvimise kunst

Soov alati kaunis välja näha - see on üks inimese igavestest püüdlustest. Inimesed on läbi aegade oma välimusele väga suurt tähelepanu pööranud ja ka meie päevil on see teema endiselt aktuaalne. Kauni välimuse üks komponentidest on kahtlemata ilusad juuksed.

Miljonid naised maailmas värvivad juukseid. Aina vähemaks jääb neid, kes tulevad juuksurisse ainult juukseid lõikama - juuste värvimine, et eriti hästi välja tuua lõikuse aktsendid, on saanud moodsa soengu peaaegu kohustuslikuks elemendiks. Keemiliselt lokitud värvimata juukseid peetakse aga lausa halvaks tooniks.

Täna, kui pikad juuksed on jällegi au sisse tõusnud ja lõikuste osas valitsevaks stiiliks minimalism, on nimelt juuste värv see, mille abil saab esile tuua oma individuaalsust, rõhutada kõike seda, mis kaunis ja varjata puudusi.

Kui varem kehtis reegel, et sooje toone kombineeriti ainult teiste soojade toonidega, siis praegu selline piirang puudub. Enam ei ole haruldane, et juuste värvimisel kasutatakse korraga 10-12 erinevat tooni, kusjuures värvikombinatsioonid võivad olla täiesti ekstreemsed - näiteks sinine, roosa ja oranzh. Maailma on vallutanud American Color värvimistehnika, mille võtmesõnaks on piiramatu fantaasia värvitoonide valikul ning kus värvide kihid võivad vahelduda nii vertikaalselt kui horisontaalselt. Sellisel moel on võimalik saavutada kordumatuid värvide mänge.

Blond naine kui veetluse võrdkuju on alati moes olnud. Erinevalt ammustest aegadest on tänapäeval igasuguste blondeerimisvahendite, püsivärvide ja toonerite abil võimalik saavutada loendamatul hulgal erinevaid blonde toone.

Esimesed värvid
Esimesed juuksevärvid, mis kunagi kasutusele võeti, olid pärit loodusest. 6000 aastat tagasi olid egiptlased need, kes hakkasid hennaga juukseid ja küüsi värvima. Vana-Rooma impeeriumist on aga meieni jõudnud teadmine,et pähklituumast saadud preparaadi abil saab juustele anda pruuni tooni.

Vanad germaanlased seevastu teadsid saladust, kuidas juukseid heledamaks saada. Selle jaoks tehti segu talgist, lubjast ja pöögisöest. Segu juustel, pidi naine ereda päikese käes istuma, aegajalt juukseid niisutades. Nii said tumedad juuksed heleda,punaka tooni.

19. sajandi lõpus avastas saksa keemik August Hoffman paraphin lendiamin'i, mis sai juuste värvimise ajaloo pöördepunktiks. Selle aine segamisel vesinikulahusega saadi juuksevärv, mis andis juustele erinevaid naturaalseid toone. Varsti aga märgati, et värvi kasutanud inimestel tekkisid peanaha kihelus ja mürgistuse tundemärgid.

1906. aastal avastasid keemikud Kolman ja Wolfenstein, et värvimise ajal moodustub selles segus kahjulik aine - hinondimiin, mis antud reaktsioone esile kutsub. Läbi mitmete keemiliste katsete leidsid nad aine, mis neutraliseeris hinondimiini mõju, ja juuste värvimine muutus kahjutuks. Või peaaegu kahjutuks: tänapäeval on nii kõrge keemilise kontsentratsiooniga juuksevärvid keelatud.

Valikuvõimalused
Juuste värvimise kunst seisneb selles, et saavutada soovitud toon, sealjuures juuste struktuuri rikkumata. Juuksevärvid jagunevad nelja rühma:

•pleegitavad

•keemilised ehk püsivärvid
•toonivad või toon-toonis värvivad poolpüsi- ja kergvärvid
•taimsed ehk orgaanilised juuksevärvid.
Kõikidel püsivärvidel on juustele tugev mõju, mille tulemusel juuksed võivad kaotada läike, muutuda hapraks ja elutuks. Seetõttu tuleks enne juuste värvimist kindlasti võtta arvesse juuste seisukorda, et leida kõige ohutum ja sobivam variant.

Tänapäeval pööratakse suurt tähelepanu ammoniaagisisaldusele juuksevärvis, üsna paljudes juuksevärvides on see kuni 4,6%. Paljud juuksevärvide tootjad on pühendanud aega ja vaeva sellele, et vähendada kahjuliku ammoniaagi sisaldust juuksevärvides. Optimaalne ammoniaagisisaldus on 0,6-2,8%.

Juuste toon-toonis värvimisel on soovitav kasutada püsivärvide asemel hoopiski kergvärve. Kaasaegsed kergvärvid sisaldavad juuksestruktuuri kaitsvaid ja hooldavaid, konditsioneerivaid toimeaineid, mis muudavad juuksed pehmeks, läikivaks ja kergesti kammitavaks.

Toonivate värvide kasuks tuleks otsustada, kui:

•soovite anda juustele säravama, intensiivsema tooni, kuid juuste olukord ei ole piisavalt hea püsivärvi kasutamiseks juustesse hakkavad tekkima esimesed hallid karvad
•pärast juuste või juuksesalkude blondeerimist, et anda juustele ilus toon ja läige ning ühtlustada juuste struktuuri.
Peab meeles pidama, et toonivad värvid ei tee juukseid heledamaks - nendega on võimalik juukseid värvida ainult toon-toonis või siis tumedamaks. See kehtib ka heledate juuste puhul - kergvärvi abil saab heledate juuste tooni muuta intensiivsemaks ja lisada nüansse.

Toonivad värvid ei tungi nii sügavale juuksekiududesse kui püsivärvid. Kergvärvi osakesed tungivad läbi juukse kutiikuli ja ümbritsevad ühtlase kihina korteksi, jättes puutumata juustes sisalduva keratiini.

Toonivate värvide püsivus sõltub aga juuste struktuurist - poorsetel ja/või kahjustatud juustel püsib värv kauem. Toonivate värvide plussiks on ka see, et värv kulub juustelt maha ühtlaselt, jätmata märgatavat ranti väljakasvanud juuksejuurte ja värvitud osa vahel.

Geelvärv on uue põlvkonna juuksevärv, mis on välja töötatud madala keemilise kontsentratsiooniga või naturaalsete komponentide baasil. Geelvärv erineb kõigist teistest oma unikaalse koostisega. Kuigi geelvärvi ammoniaagisisaldus on väga väike, suudab see juuksevärv täielikult hallid juuksed katta ning muuta juukseid 2 või isegi 3 tooni võrra heledamaks. Ka annab geelvärv juustele väga tugeva läike.

Õigesti valitud juuste toon mitte ainult ei rõhuta soengut, vaid toob esile ka näo omapära ja väljendusrikkuse. Seepärast tuleb eriti hoolikalt läbi mõelda, kas ja kuidas juuste toon harmoneerub näo värvigammaga.

•Näiteks on tõmmul nahal kollakas alatoon, seetõttu peaks juuste põhitooniks valima mõne sooja tooni kuldse või vasekarva nüansiga. Sellise nahatooniga inimene peaks vältima sinakaid ja violetseid toone. Heledal nahal on tavaliselt roosakas alatoon, mõnikord ka hallikas või isegi sinakas. Sellise näonaha tüübi korral tuleks otsustada külmade toonide kasuks ja vältida kollakaid toone.
•Kui nahal on kergelt punakas varjund, tuleb samuti vältida kollakaid ja ka halli varjundiga toone.
•Piimvalge või kergelt oliivikarva naha omanikel tuleks hoiduda juuste pleegitamisest või heledate salkude värvimisest näoäärsetesse juustesse. Kõige paremini sobivad siis pruunid, isegi sinakasmust ja violetsete nüanssidega toonid.
Loomulikult on need soovitused vaid väga üldised põhitõed. Iga inimene on kordumatu ja seetõttu tuleb tooni, värvimistehnika ja juuksevärvi valikule läheneda individuaalselt.